Hundikurk
Valge hobuse auk e. Hundikurk asub Nabalas, Sõmeru külas Niiba ja Matsu talude vahelise tee ääres.
Väikese kuristiku lähedal olnud karjamaal ilus valge hobune ja söönud rohtu. Kuna rohi on mahlakas ikka niiskemas kohas, siis hobune liikunud lameda kuristiku poole. Külamees tulnud mööda teerada ja näinud, et hobune läheb augu põhja jooma. Teerada tõi mehe augule lähemale ja siis äkki kostus ärev hobuse hirnatus. Mehe silmade ees augu põhjas siples hobune vahutavas vees ujuda. Tugev veevool tõusis väga kiiresti augu servani. Äkki nagu oleks nagu maa avanenud. Vahutav veevool voolas augu teisest servast maa sisse ja koos hobusega. Ja läinud ta oligi.
Veel aastaid hiljem kuulsid hilised möödakäiad täiskuu valgel august hobuse hirnatusi.
Üles kirjutanud Ester Uibomäe Sarapiku väravas asunud Möldri talust.
Mölle allikas
Vanal hallil ajal kui Eesti talupojad ränka tööd tegid, et peret toita ja maad harida, juhtus vahest imelisi ilmutusi. Et oma väikest maalappi künda, tuli vagu vao haaval hobuse järel käia. Õhtuks oli nii hobune kui ka mees puruväsinud ja uni eriti magus ja kosutav.
Ühes viletsas tarekeses elas talumees perega. Nad elasid vaeselt ja mure tuleviku pärast pures südant.
Ühel täiskuu ööl, vaatamata väsimusele, ärkas talumees imeliku unenäo peale üles. Ta tõusis voodis istuli ja kõik oli täpselt meeles mis unenäos nähtud.
Teda õpetati: mine järgmisel täiskuu ööl, vaatamata väsimusele, Mölle allikale. Võta kaasa hobune, köis ja labidas aga mine üksinda. Hakka kaevama allikast väljuva oja suudmest. Kui labidas kolksatab, oled jõudnud rahapajani, siis seo see köiega rahapaja külge. Tõmmake pada välja. Pool rahapaja kuldmüntidest jaga külas teiste vaestega, pool on sinu. Teistele ei tohi sellest enne rääkida.
Talumehe väsimus oli unustatud ja uni kadunud. Kõik tundus nii uskumatult reaalne sest talle näidati ka suurt pada, mis oli kuldmünte täis. Nii ta vähkres hommikuni. Kangesti oleks tahtnud naisele rääkida aga hoiatus tuli tal kohe meelde. Ta otsustas, et teeb täpselt õpetuse järgi. Allika asukohta ta teadis, see polnud väga kaugel.
Järgmisel täiskuu õhtul leidis talumees paraja vabanduse pere ees, et üksinda välja minna. Eelnevalt oli ta juba päevavalges allikat vaatamas käinud ja teeraja ära märkinud. Kaasas hobune, köis ja labidas, sammus ta lootusrikkalt mööda metsarada allika poole.
Südaööl alustas mees kaevamist. Vesine auk oli juba päris sügav ja mees hakkas väsima, ise märg ja porine. Unenäo kullasära ei lasknud kaua puhata ja mees kaevas edasi. Ja siis kõlksataski labidas millegi kõva vastu. Mehe väsimus oli kohe kadunud ja ta kaevas suure paja kuuvalges, läbipaistvas allikavees ümberringi lahti. Nüüd tuli köis siduda ja hobuse abiga pada välja vinnata. Sikutasid koos hobusega täiest jõust aga pada oli visa liikuma.
Peale pikka punnitamist hakkas pada veidi kerkima. Ikka vähe haaval ja suurte pingutustega. Mees sai suure vaevaga paja augu äärele. Uudishimulikult piilus ta kaane alla. Kõik säras vastu ja ta ei uskunud oma õnne. Käsi haaras kulla järele ja kuuvalgel säras ta peopesal kolm kuldraha. Need pani ta ruttu tasku ja ohkas südamest, et nii suure vaeva peale ei saa küll teistele vaestele niisama anda.
Seepeale läks köis nagu lõigatult katki ja pada kukkus sulpsti allikasse tagasi. Õnnetu mees jäi sõnatuks, puhkas veidi ja asus uuesti kaevama. Pada oleks nagu maa põhja kadunud. Kaevas vennike hommikuni aga ei midagi. Puruväsinud ja porine, tuli koju jõudes naisele saladus ära rääkida. Pealegi oli ju kolm münti taskus täienduseks. Käisid siis soos mitmel ööl veel koos kaevamas aga ei midagi.
Jutud levisid ja kaevajaid leidus teisigi, aga kullapada jäigi salapäraselt allika põhja, sest keegi ei raatsinud seda vaestega jagada nagu oli unenäos õpetetud.
Legendi on kirja pannud Ester Uibomäe (Johanson) kes on pärit Nabalast, Sõmeru külast, Sarapiku talu väravas asunud Möldri talust. Samas asus sepikoda.
