Sõmeru küla kohajutud

Koostanud Mari-Ann Remmel

Valge hobuse auk e. Hundikurk asub Nabalas, Sõmeru külas Niiba ja Matsu talude vahelise tee ääres.
Väikese kuristiku lähedal olnud karjamaal ilus valge hobune ja söönud rohtu. Kuna rohi on mahlakas ikka niiskemas kohas, siis hobune liikunud lameda kuristiku poole. Külamees tulnud mööda teerada ja näinud, et hobune läheb augu põhja jooma. Teerada tõi mehe augule lähemale ja siis äkki kostus ärev hobuse hirnatus. Mehe silmade ees augu põhjas siples hobune vahutavas vees ujuda. Tugev veevool tõusis väga kiiresti augu servani. Äkki nagu oleks nagu maa avanenud. Vahutav veevool voolas augu teisest servast maa sisse ja koos hobusega. Ja läinud ta oligi.

Veel aastaid hiljem kuulsid hilised möödakäijad täiskuu valgel august hobuse hirnatusi.

Ester Uibomäe (Johanson) < Sõmeru k, Sarapiku talu väravas asunud Möldri t. 


Karstinähtustega on seotud ka küla ääremaadel, sooheinamaade taga paiknev Möll- e Mölle e Mölluallikas. See salapärane soine veesilm on põhjust andnud mitmesuguste varandusejuttude vestmiseks. Muistendeid on selle allika kohta kirja pannud juba Jüri kihelkonna üks varasemaid rahvaluulekogujaid Jaan Saalverk 19. sajandi lõpul, mitu teksti on 20. sajandi keskelt ning sama jutusisu on väikeste variatsioonidega jõudnud kohaliku päritoluga inimeste vahendusel tänase päevani.

Kullakott Möll-allikas

Nabala Sõmeru küla heinamaal on üks hallikas, mida “Möll hallikas” hüütakse. Rahvas teab rääkida, et seal hallikas üks kotitäis kuldraha pidada olema, mis sõja ajal sinna on peidetud.

E 52578 (9) < Jüri khk, Kurna v – Jaan Saalverk (1899)

Kullakatel allikas

Möll allikas asetseb Sõmeru külas, Matsu talu karjamaal. Sääl allika põhjas asetseb kullakatel. Selge ilmaga olevat see selgesti nähtav, kuidas kuld päikese käes sädeleb. Ja kes seda kulda tahab säält välja tuua, sellel peab olema seitse paari musti härgi ja seitse musta köit. Köiteks peavad olema 7 villast kangast. Ja iga kiriku sandile peab andma 5 kopikad.
Kord läinud keegi mees seda katelt säält välja tooma. Kui katel juba hakanud kerkima, ütelnud mees, ei mina küll selle raha pärast santidele viit kopikad anna. Samal hetkel katkenud köied ja katel vajunud tagasi. Kes ei usu et see sääl on, see mingu ja vaadaku oma silmaga.

ERA II 224, 301/2 (4) < Jüri khk, Kurevere k, Möldre t – Elvi Loop, snd 1925 (1939)

Mölle allikas

Vanal hallil ajal, kui Eesti talupojad ränka tööd tegid, et peret toita ja maad harida, juhtus vahest imelisi ilmutusi. Et oma väikest maalappi künda, tuli vagu vao haaval hobuse järel käia. Õhtuks oli nii hobune kui ka mees puruväsinud ja uni eriti magus ja kosutav.
Ühes viletsas tarekeses elas talumees perega. Nad elasid vaeselt ja mure tuleviku pärast pures südant. Ühel täiskuu ööl, vaatamata väsimusele, ärkas talumees imeliku unenäo peale üles. Ta tõusis voodis istuli ja kõik oli täpselt meeles mis unenäos nähtud. Teda õpetati: mine järgmisel täiskuu ööl, vaatamata väsimusele, Mölle allikale. Võta kaasa hobune, köis ja labidas aga mine üksinda. Hakka kaevama allikast väljuva oja suudmest. Kui labidas kolksatab, oled jõudnud rahapajani , siis seo see köiega rahapaja külge. Tõmmake pada välja. Pool rahapaja kuldmüntidest jaga külas teiste vaestega, pool on sinu. Teistele ei tohi sellest enne rääkida.
Talumehe väsimus oli unustatud ja uni kadunud. Kõik tundus nii uskumatult reaalne, sest talle näidati ka suurt pada, mis oli kuldmünte täis. Nii ta vähkres hommikuni. Kangesti oleks tahtnud naisele rääkida, aga hoiatus tuli tal kohe meelde. Ta otsustas, et teeb täpselt õpetuse järgi. Allika asukohta ta teadis, see polnud väga kaugel.
Järgmisel täiskuu õhtul leidis talumees paraja vabanduse pere ees, et üksinda välja minna. Eelnevalt oli ta juba päevavalges allikat vaatamas käinud ja teeraja ära märkinud. Kaasas hobune, köis ja labidas, sammus ta lootusrikkalt mööda metsarada allika poole. Südaööl alustas mees kaevamist . Vesine auk oli juba päris sügav ja mees hakkas väsima , ise märg ja porine. Unenäo kullasära ei lasknud kaua puhata ja mees kaevas edasi. Ja siis kõlksataski labidas millegi kõva vastu. Mehe väsimus oli kohe kadunud ja ta kaevas suure paja kuuvalges, läbipaistvas allikavees ümberringi lahti. Nüüd tuli köis siduda ja hobuse abiga pada välja vinnata. Sikutasid koos hobusega täiest jõust aga pada oli visa liikuma. Peale pikka punnitamist hakkas pada veidi kerkima. Ikka vähe haaval ja suurte pingutustega. Mees sai suure vaevaga paja augu äärele. Uudishimulikult piilus ta kaane alla. Kõik säras vastu ja ta ei uskunud oma õnne. Käsi haaras kulla järele ja kuuvalgel säras ta peopesal kolm kuldraha. Need pani ta ruttu tasku ja ohkas südamest, et nii suure vaeva peale ei saa küll teistele vaestele niisama anda.
Seepeale läks köis nagu lõigatult katki ja pada kukkus sulpsti allikasse tagasi. Õnnetu mees jäi sõnatuks, puhkas veidi ja asus uuesti kaevama. Pada oleks nagu maa põhja kadunud. Kaevas vennike hommikuni aga ei midagi. Puruväsinud ja porine, tuli koju jõudes naisele saladus ära rääkida. Pealegi oli ju kolm münti taskus täienduseks. Käisid siis soos mitmel ööl veel koos kaevamas aga ei midagi. Jutud levisid ja kaevajaid leidus teisigi, aga kullapada jäigi salapäraselt allika põhja, sest keegi ei raatsinud seda vaestega jagada nagu oli unenäos õpetatud.

Ester Uibomäe (Johanson) < Sõmeru k, Sarapiku talu väravas asunud Möldri t.


Allikast lähtuvat looduslikult kaunist ja puhtaveelist oja on Valdur Suitsu andmetel kutsutud Möll-allika ojaks, külavahel aga Matsu ojaks, ning selles olnud vanasti rikkalikult vähke. Allikas ega oja ei kuivanud varem ka põua ajal, nüüd tuleb seda siiski ette. Küla heinamaid oli kutsutud talunimede järgi, nt Matsu heinamaa oli Matsu kiviaru, kus mõnel pool olid kõrged kivised künkad. Paadiaru heinamaa, mille nimi on kirjas juba rootsiaegsel kaardil, olevat saanud nime vist sellepärast, et oli soine-pehme koht, heinamaale sai mindud läbi madala lodu. Muide, ka allikas ise on vanal kaardil selgelt märgitud.

Heinategu Möll-allika lähedal

LL: Isa rääkis ikka, et Möll-allikas oli.
MR: Möll-allikas, kus see oli?
LL: Tuhala raja peal peab seal olema, et on ka sellega vist seotud, selle Nõiakaevuga.
MR: Maa-aluste jõgedega seal?
LL: Jah. Me tegime heina, väikene heinatükk meil oli seal, siis isa ütles, et see on nii mudane, et sinna ei tohi minna, et see, noh, pealt on küll, et näed, et maa, aga astud peale, võib olla täitsa põhjatu.
MR: Jah. Aga miks tal just Möll-allikas nimeks oli?
LL: Vat ma ei tea, niisugune jutt oli, et oli teada, et seal üks oli rahakatelt välja võtnud ja juba oli kätte saamas, aga juba nägi, et saab kätte – niuke jutt oli – ja läks sang katki, läks ikka põhja tagasi. Isa niimoodi rääkis. Kas ta enam alles on, aga seda pole küll puudutatud. Ja siis seal, kus need jõed ka algasid, need Tuhalast ja kust ta läbi tuleb.
MR: Kas see allikas võib praegu alles olla või?
LL: Jah. Vaata ma ei oska öelda, kelle maa peal ta oli, sealt eemal oli niuke sooheinamaa, ja isal oli heina vaja ja niuke pikk soohein oli. Ja künkad olid nii, et ega sinna hobusega peale ei saanud. Jalaga astusid ja üks koht vajus ja teine koht tõusis, kui sa jala ära tõstsid. Ja puha vesi. Puuokste peal kuivatati heina. Seda ma mäletan.
MR: Kuidas see hobune need heinad sealt välja vedas?
LL: No see selgas tassisid vitsaga. No kui vitsad, kasevitsad pandi kokku ja hein laoti sinna peale ja otsast kokku ja tassid sinna kuivale maale, kus ikka jalg oli tugev, said astuda. Sellepärast siis on seal niuke see Möll-allikas, et öeldi Möll-allikas. Rohkem ma ei tea.
VV: Kas ta oli sellest Tomingast kaugel?
LL: Oi, see on kaugel ikka. Jala lapsena ka ikka käisime ja märkisime tee ära.
MR: Aga kui suur see allikas umbes oli siis?
LL: Mina seal juures ei käinud. Isa ütles, et sinna ei tohigi minna, et sinna võib ära uppuda. Ta oli nii põhjatu, muda, mudaauk.

Jüri khk, Patika k, Rätsepa t < Sõmeru k, Tominga t – Mari-Ann Remmel, Valdo Valper < Linda Lehis, snd 1923 (2011)


Rahva seas elas ja elab praegugi lootus kergemale rikastumisele ning aeg-ajalt kinnitustki leidev usk sellesse, et maapõu peidab endas hõbedat, kulda või muud väärtuslikku. Kui leiaks rahakatla, oleks mured murtud… Ei olnud Sõmeru külagi selles suhtes erand, ka siin leidub paiku, kus usuti peituvat varandust, ning rahaaugutulesid või muid märke nähti mitmel pool. Usina varanduseotsijana on pärimusse jäänud mitu põlve tagasi elanud Niiba Taaveti nimi.

Niiba Taaveti rahakatla otsimised

Jüri kihelkondas Nabala valdas Niiba talus elas Taavet Niiba. Niiba peremehe vend temale näidatud kord unes, et Nabalas on 3 rahaauku. Teda kästud neid minna välja kaevama peale kella kahteistkümne südaöösel, ei ole kästud kedagi karta – tulgu mis tuleb – vaid teha kaevamise tööd edasi. Üks raha auk pidi olema kivikangrus, teine rahaauk pidi olema Anni talu heinamaal suure kivi all ja kolmas rahaauk Tominga talu keldri müüri all.
Anni talu heinamaal kivi alt Taavet kaevand, auk old juba paar jalga sügav, kui kostnud kivi alt sea röhkimine. Mies ei ole enam julend edasi kaevata, läind koju. Teist korda ei ole tema enam läind kaevama, pärast olla teised mehed selle kivi alt kaevand, kas nad sealt raha said, ei ole teada. Jaanilaupäeva õhtutel on selle kivi juures nähtud rahaaugu tuld.

ERA II 83, 245 < Jüri khk, Sõmeru k, Anni t – T. Wiedemann < Juljus Anni, peremees (1934)

Rahaaugu kivi

Anni talu heinamaal Nabalas Sõmeru külas on üks suur kivi, selle kivi all olla rahaauk. Kord läind üks mees selle kivi alt seda raha välja kaevama, jänes tulnud kivi alt välja ja joost metsa, mies löönd kartma ja jätt kaevamise järele, sellesama talu heinamaal olla veel teinegi rahaauk, katsutud seda välja võtta, ei ole saadud, kadund ära maa alla.

ERA II 83, 257 (77) < Jüri khk, Nabala v – T. Viedemann < Maria Anni, 84 a (1934)

Tänapäevane jutt väidab, et Matsu talus käidud kolhoosiajal pärast peremehe Antsu surma rahapada otsimas. Kaasaegsed metallidetektorite omanikud peavad aga arvestama muinsuskaitseseadusega, lihtsalt unenäo ajel ei tasu igale poole kaevama minna.
Ülekantud tähenduses võib varandusena käsitleda ka siinseid lubjakivimaardlaid, millele kaevandajad hammast ihuvad ning mis tööstureile küllap ka kena kopika sisse tooks.
Sõmerust on talletatud ka mitmesugust sõjapärimust, mille vanem osa ulatub Põhjasõja aega. Naaberkihelkonnast Koselt pärit rahvaluulekoguja Tõnu Wiedemann (hiljem Võimula) on peatunud Anni talus 1934. aastal ning kirjutanud rahvajutte sealsetelt elanikelt (vestlusest vanaperenaise Maria Anniga on Eesti Rahvaluule Arhiivis olemas ka foto). Selle eaka naisega oli vestelnud ka ajaloolise traditsiooni koguja Johannes Tavast 1932. aastal – ju siis oli tegemist hea jutustajaga, kelle juurde kogujaid suunati. Maria on rääkinud loo meherõivais naistest-sõjaröövlitest, kes pahaaimamatult end riidest lahti koorivad ning seetõttu otsa leiavad. See on Eestis laiemalt levinud rändmuistend – sarnane lugu on Nabala kandis näiteks veel Metsanurga külastki üles kirjutatud. Midagi võis ju põlistaludes neil segastel aegadel tõepoolest juhtuda, kuid vanade sündmuste konkreetsus on kadunud ning tõepärasem versioon võib olla asendunud atraktiivsema süžeega.

Naisröövlite tapmine Anni talus

Neli põlve tagasi, kui Roots sõdind Venega, tulnd Nabala valdas Sõmeru külasse Anni talusse neli Rootsi ratsasoldatid, sidund hobused õue puu külge ja ise läind tuppa. Peremies, nähes soldatid tulema, ronind parsile, kus ahe old üleval ja ahi köetud, soldatid tulles tuppa võtt endid riideist lahti ja hakand endid vihtlema ja pesema – kõik olnd naisterahvad. Peremies ronind parsilt alla, võtt ühe soldati püssi ja löönd kõik nied naissoldatid surnuks ja matnud nad õue maha, pannes senna kohta suured kivid. Need kivid on hiljem majaehituse juurde ära tarvitatud alusmüüri tehes.

ERA II 83, 257 (76) < Jüri khk, Nabala v – T. Wiedemann < Maria Anni, 84 a (1934)

Praeguseks on jäänud kultuuriloos märkimisväärne Anni talu elaniketa ning elumaja, mille ees on tehtud ajalooline foto, hävimas. Katus langes sisse paari aasta eest.
Maria Annilt on üles kirjutatud ka järgmine mõisateemaline naljalugu, mis seostub Eestis päris paljude lahusmaatükkide või teisele mõisale kuulunud külade-taludega. Arvatavasti on omal ajal paljud seda ka tõsiselt võtnud.

Nabala Sõmeru külast kingitud kolm talu ühes talupoegadega Tuhalale. Need kolm talu, Sagri, Lutsa ja Raudsepa kinkinud Nabala mõisnik vanasti sellepärast Tuhalale, et säälne noorhärra võtnud oma süüks Nabala preili piinliku “kärtsu” loo ühes hiilgavas seltskonnas.

EKLA, f 199, m 54, l 80 (a) < Jüri khk, Sõmeru k, Anni t – Johannes Tavast < Maria Anni, 82 a (1931)

Tegemist on vanade taludega, millest vähemalt Sagri ka rootsiaegsel kaardil kirjas.

Lutsa maal on olnud vana matmispaik, mille kohta uuemad andmed puuduvad. Saalverk mainib oma teates samuti nende talude naabervalda kuulumist.

Kose kihelkonna Tuhala vallast on kolm talu Jüri kihelkonna järel, nimelt: Sagri, Lutsa ja Raudsepa.
Lutsa talul on üks põllu tükk, mida “Surnu väli” hüütakse. Sealt pidada kündes alati pallu konta välja tulema. Sellest on arvata, et seal üks vana matmise paik on.

E 52579 (9) < Jüri khk, Kurna v – Jaan Saalverk (1899)


Vanad teed

Sealtsamast, Jüri ja Kose kihelkonna piirilt on andmeid vanast sõjateest, mis Põhjasõja ajal läbi soo pakkudele rajatud.

Jüri kihelkonnas, Nabala vallast läbiviiva maantee olevat ehitanud Karl XII, Rootsi kuningas, kui ta tulnud Pärnust ja tahtnud minna Tallinna ja sealt Narva. Kui ta tahtnud minna Tallinna ja Nabala tee olnud väga paha sõjaväega tulla. Ta pandnud sõjaväe teed tegema. Sõjavägi võtnud kõiksuguseid puid ja kände, loopinud tee peale, et tal kõvem oleks ja sõjaväega parem liikuda. Kolme päevaga olnud tee valmis ja sõjavägi liikus Tallinna poole kuulipildujate, kahurite ja sõjavankridega. Praegul on veel näha Raudsepa juures pakkude otsi /teest/, mille oli teinud Karl XII, et sõjaväega Tallinna välja jõuda.

ERA II 224, 411(6)˂ Kose khk – Villem Tuttelberg ˂ Hindrik Saggri, 79 a (1939)

Valdur Suits Tominga talust rääkis sõjavangide tehtud teest, mis algas teeotsast, mis RMK sihi pealt enne kurvi metsa pöörab. Veel 1940ndate. lõpul olnud see tee alles. Tee olevat tehtud viimase sõja ajal tehtud. Vanast sõjateest ei olnud Valdur kuulnud.
Seevastu teadis ta, et kunagi käidi otse Tammiku veskile üle Übina soo. See oli talitee. Laine Pootsmaa meenutuste järgi algas talitee Suupilli talu juurest ja jõudis välja Oorna soo algusesse. Seda teed sai veel tema nooruses talvel sõidetud küll ja küll.


Uuemad mälestused

Mida mäletab praegune vanem põlvkond? 2012.-2013. Salme Väljataga poolt algatatud kogumisaktsiooni käigus on mõned eakad, ka mujale siirdunud Nabala inimesed ise kirja pannud oma kordumatuid noorusmälestusi. Üht-teist on viimastel aastatel salvestanud ka Kirjandusmuuseumi folkloristid. Nii on ka Sõmeru mineviku kohta infot lisandunud, kuigi osa sellest on veel läbi töötamata. Üksikute põliselanike mälus leidub veel tänase päevani ka vanu legende, kuid enamasti on olulisemal kohal isiklikud läbielamised ja mälupildid. Kindlasti on üks olulisemaid teemasid II maailmasõda.
Selleaegsed traagilised sündmused on praeguste elanike mälus veel liigagi selged ja valusad. Näiteks Jaanisoolt (Niiliski) pärit Laine Pootsmaa on detailselt kirjeldanud, kuidas 1941. aastal hävituspataljon lasi maha tema vanavanemad – Niiliski peremehe ja perenaise – ning nende 17-aastase tütre. Vanaema Maria oli näinud uusaastaööl hukkamist unes ette ning sellest isegi lähedastele rääkinud. Seda traagilist sündmust on meenutanud paljud teisedki kohalikud inimesed.
Laine on andnud ka hea ülevaate endisaegsest külapildist ja selle muutumisest. Nüüd on palju sellest miljööst, mis kunagi tundus enesestmõistetav, juba pöördumatult minevikuks saanud. Seepärast väärivad märkimist ka sepikodade, veskite jm asukohad.

Laine Pootsmaa meenutab:
Kiviaiad palistasid küla teid, need raudkiviaiad veeti kõik vene ajal Tallinna kivipurustajasse.
Ühte allikat tean, oli meie talu, Jaanisoo talu, hobustekoplis.
Meie külas oli minu ajal üks taluase, vaid kaev oli seal alles, nimetati Isakse kaev. Seal olevat elanud inimesed perekonna nimega Niilisk.
Jaanisoo talu maade ääres oli üks veskivare, minu vanaonu Jüri Landi (1864-1933) ehitatud. See tuuleveski olnud kolmekorruseline, umbes kümne meetri kõrgune, mille alus oli ümmargune ja valmistatud lõhutud ning tahutud raudkividest. Ülemist osa saanud koos tiibadega pöörata vastavalt tuule suunale. Vilja jahvatanud raudkivist veskikivid.
Meie Jaanisoo talus oli kaks karjamaad – lehmade karjamaa ja hobustekoppel. Heinamaadel olid nimed: Kopli, Saueaugu ja Paju.
Minu onu, Osvald Lend (1918-2010) rääkis, et Nabalast Tuhalasse viiva tee ääres, seal on tänagi riigimets, kus tema poisikesena karjas käis, sattunud ta majade asemetele.
Nüüd on Sõmerus ahervaremeid palju, kaasaarvatud minu vaarvanemate talu – Kuusiku. Peale selle Sagri, Möldre (Teiste), Uuesauna, Sipelga, Sinika, Anni, Suupilli ja võibolla veel mõni.

(järgneb)

 

3 mõtet “Sõmeru küla kohajutud

  1. Hela

    Tragonite tapmine Metsari talus.

    Nimetud Lokoti lahingi järel tulnud kaks tragonit Nabala Metsari talusse, mis 1 1/2 versta Saartelt põhja pool on.
    Metsari talu perenaene olnud üksi kodus, kütnud ahju ära pannud vee kapa ja viha ahju peale, pidanud hakama veikest last vihtlema. Korraga tulnud kaks tragonit sisse, perenaene pugenud lapsega sängi alla varjule. Tragonid leidnud vihtlemise valmistud ja läinud ahjule vihtlema; siis näinud perenaene et nad olnud naisterahvad. Olnud rehtede aeg, hang olnud tuas, perenaene võtnud hangu kätte, ja tapnud ära. Nende kehad maetud õuue ukse paku alla maha. Hobused jooksnud Lokoti väljale tagasi.
    Teine kord tulnud jälle kaks tragonit Metsari talusse. Need tapetud mõegaga ära ja maetud lattu maha. Nüüd on Metsaris alati kolinaid mürinaid ja viirastusi näha, sest et tragonite kehad ilma matmise sõnadeta maha maetud said.
    Lokoti karjamõisa järel on üks suur mets mis “Leetkatku mets” hüütakse. See nimi tähendab ka Lokoti välja lahingut ja sõja järel käint katku.
    http://galerii.kirmus.ee/koobas/index.php?module=300&op=2&id=7826&jrk=791
    Metsari talu kuulus kunagi Sõmeru küla alla

    Vasta
    1. Margit

      Tore leht, loodan, et peagi täieneb ka praeguste inimeste mälestuste võrra. Ester Uibomäel näiteks on nii mõndagi rääkida. Väga võimsa energeetikaga küla. Mida rohkem ma siit läbi sõidan, seda huvitavamaks on küla aja jooksul minu jaoks muutunud. Mõned talunimed on aegade jooksul pisut teisenenud, tore oleks ka endisi nimetusi kuskilt lugeda. Ja miks mitte kaardistada ka kunagi olnud ehitised (nt veski ase Väljataguse talu juures vms). Jõudu lehe tegijaile ja kasvu külale!

      Vasta
  2. Elmo

    Väga huvitav külaleht ja lugemine! Antud peatükk ning ka veekogude koht.
    Omamata seost antud paigaga, tõmbab see kant mind üha ja üha tagasi. Möllu allikad, metsad, rabad, Lsoosaared, talukohad, vanad teed jne. Selles paigas on midagi müstilist. Ootan järge!
    Olen teinud ise eeltööd just kaartides antud paikkonna kohta, kuid siit utli palju uut ja huvitavat infot!
    Jõudu ja jaksu!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga