Sõmeru küla asub karstialal ja see määrab suuresti ära veekogude esinemise ja iseloomu piirkonnas. Karst on lihtsalt öeldes nähtus, mille korral maapinnas asuvad kivimid lahustatakse ajapikku liikuva vee poolt, tekitades nii maapõue üha suuremaid avausi – lõhesid, koopaid ja omavahel ühendatud kanaleid, mida mööda pinnases olev vesi voolab. Pikaajalisel toimel võivad tekkida koopasüsteemid, mille laed võivad sisse variseda ja seeläbi jõuavad maapinnale mitmesugused langatused, kust maapinnal liikuv vesi saab lihtsalt neelduda. Karst tekib vaid kohtades, kus on selleks sobivad aluskivimid – tüüpiliselt karbonaatsed ehk meie oludes paekivi.
Paesel aluspõhjal asub nii kogu Sõmeru küla kui ümbritsevad alad Nabalast Tuhalani ja kaugemalegi. Eks seepärast on kaevandusfirmad selle kandi peale juba mõnda aega hammast ihunud, lootes siit, kasumiläige silmis, kõvasti killustikku ammutada. Õnneks on need lühinägelikud plaanid 2014. a loodud Nabala-Tuhala looduskaitseala tõttu hingusele saadetud. Mitte kaevandada on ka ainus kindel võimalus säilitada piirkonnas senine väga kvaliteetne põhjavesi. Nimelt on karst nähtusena ettearvamatu ning ühegi uuringuga pole lõpuni tuvastatav põhjavee täpne liikumine karstialal. Seetõttu ei ole tegelikult ükski kaevandaja võimeline garanteerima midagi, mis seostub veega kaevudes ja mujal. Näeme allpool, et juba hoopis väiksemas mastaabis tegevus võib vee liikumisi karstialal oluliselt mõjutada.
Niisiis on karstialale iseloomulik, et vesi voolab siin peamiselt maa all. Sõmeru küla aladel on seni kindlaks tehtud lausa kaheksa maa-aluse nn salajõe esinemine. Tõenäoliselt võib neid siin rohkemgi olla. Seevastu pinnaveekogusid külas napib. Siin on rajatud kraave, millest mõnedes allikatoitelistena voolab vesi aastaringselt. Samuti leidub tiike. Ent viimaste rajamise võimalikkus sõltub samuti otseselt maapinna iseärasustest – kui on paepealne moreenikihit piisavalt tüse ja suurema savisisaldusega ning boonusena imbub välja mõni allikas, siis on ka vesi püsivalt tiigis. On mõni neist tingimustest täitmata, jääb ka tiik perioodiliselt kuivale. Külas leiab näiteid mõlemast.
Sõmeru olulisim veekogu on küla läänest itta poolitav Angerja oja. Lohutult noolsirge ja väheste käärudega, mis on tüüpiline inimtekkelisele või maaparandaja karvast kätt tunda saanud veekogule. Ja tõesti – looduslikku sängi leiab ojal vaid umbes 3 km ulatuses keskjooksul Tõdva soos. Ojast põhja poole jääb pindalaliselt ca veerand külast, ent koguni pooled taludest.
Oja pikkus on 28,3 km ja selle valgala ulatub 72,4 km2-ni, tehes sellest nende näitajate järgi Eesti mõistes sellise natuke alla keskmise suurusega vooluveekogu. Vooluhulk on ojas siiski üsna väike, kahanedes suvisel ja talvisel madalveeperioodil Sõmeru kandis alla 50 l/s. Kuival aastal jääb ojasäng alamjooksul, kus sellel laiust 4-5 m, sootuks veeta. Viimati juhtus selliselt 2008. a suvel. Oma rolli mängib selles nii allikatoitelisuse piiratus kui karst. Hüdroloogiliselt on veekogu korralikult uurimata ja seepärast pole andmeid valdavate vooluhulkade kohta. Tõenäoliselt küünib aasta keskmine 100-150 l/s kanti ning Eesti veekogule tüüpiliselt ületab suurveeaegne vooluhulk keskmise u 10 korda.
Angerja oja algab Järlepa järvest ja suubub Pirita jõkke 39,3 km kaugusel suudmest. Kirjanduses märgitakse, et olulisi lisaojasid Angerjal ei ole, kuid alamjooksul voolab sellesse siiski paar kohalikus mõõtkavas täiesti arvestatava suurusega tänaseks kraavitatud kunagist oja. Ent Sõmeru tähtsaim veesoon pole koguaeg selline olnud. Loodus saatis Angerja oja (varem teatud ka Tõdva jõe nime all) veed oma äranägemisel hoopis Vääna jõkke, moodustades selliselt Vääna jõe ülemjooksu. Ca 10 000 aastat hiljem hakkasid aga siinkandis mürisema ekskavaatorid ja toimuma paepinnase lõhkamised, et inimese tolle aja vaimus ehk isegi üllastele ideedele läbi emakese maa ruumi teha. Nii muudetigi Tallinna täitmatu janu kustutamiseks teiste seas ka siinse kandi vetevõrku. Peale enam kui kaks aastat kestnud töid avati detsembris 1967. aastal 9,6 km pikkune Angerja-Pirita kanal ehk nüüdne uus Angerja oja alamjooks, mis Vääna ülemjooksu veed Pirita jõkke suunas. Päris Mitšurini vaimus oja tagurpidi voolama siiski ei pandud, aga hoopis teise ilmakaarde aeti küll.
Tõsi, Sõmeru külale loodi sellega väike iseloomujoon juurde, samas kui Paekna, Kurevere, Piissoo ja Arusta külas jäi maastikupilt vaesemaks. Üks mõju oli uuel ojasängil piirkonnale veel. Siinne, olenevalt pinnavormidest 1-3 m sügavusse ja sealjuures ca 1 m jagu paepinnasesse rajatud säng mõjutas ümberkaudsete salvkaevude vett sedavõrd, et paljud neist jäid kuivale. Kompensatsiooniks sai suur osa külast endile riigi kulul uued puurkaevud. Siin tasub tähele panna, et kui juba meetrine paepinnase piltlikult öeldes “kriipimine” sedavõrd mõjus, mida olekski siis oodata karjääridest, mis tahtsid kümnete meetrite sügavuselt maapinna tühjaks uuristada? Ei ole siinjuures tõsiseltvõetavad ka karjääriärihaide väited ohutust (!) kaevandamisest allpool põhjavee taset. Olles selliseid tehnoloogiaid uurinud, võib vaid nentida, et lollikindlaid lahendusi pole olemas.
Aga see selleks. Tänaseks tuleb tõdeda, et Tallinn on oma veehimu ohjeldanud ja vähendanud tarbimist nõukaaegsega võrreldes u neli korda. Põhjuseks vähem tööstust, säästlikumad seadmed ja vähem lekkeid (kaod ulatuvad siiski ca viiendikuni tarbimisest!). Angerja oja abil saadi juurde 9 600 m3 vett ööpäevas. Võrdluseks olgu öeldud, et Tallinn tarbis toona ligikaudu 230 000 m3 vett ööpäevas (Angerja osa ~4%). Ilmselt oli see toonagi üsna kaheldava väärtusega ettevõtmine, kuid tänaseks on kanal oma tähtsuse selles osas täielikult minetanud.
See on toonud päevakorda Angerja ja teistegi kunstlike veehaarete tagasipööramise küsimused looduslikesse sängidesse. Angerja puhul on oluline, et sel viisil võiks parandada Vääna jõe seisundit, mis kannatab füüsiliste muutuste (sirgeks kaevatud), veevaeguse ja reostatuse all. Angerja tagasi juhtimine leevendaks mõnevõrra kaht neist probleemidest. Vastav ettepanek on tehtud Harju alamvesikonna veemajanduskavas, kuid uuringuid selle võimalikkusest pole läbi viidud.
Seni on Angerja oja Sõmeru külas siiski täiesti olemas ja peab ütlema, et inimese vägiteod looduse kallal pole viimasele siiski eranditult halva mõjuga. Vahel juhtub, et ilmneb ka midagi positiivset. Angerja puhul saab esile tuua vähemalt ühe niisuguse soodsa aspekti. Selleks on muidu tasastesse lauskmaa oludesse kärestikulise suure languga vooluveekogu lõigu teke, mis Eestis pigem haruldane. Sellise iseloomuga on ca 2 km Sõmeru küla piiridesse jäävast 5,5 km pikkusest Angerja oja lõigust. Siin küünib lang nelja meetrini km kohta, mis liigitub Eestis oludes suureks ja mis eristub silmatorkavalt kogu oja keskmisest langust – 0,85 m/km.
Miks see on oluline? Sest kiirevoolulised ja kivise põhjaga jõelõigud on suure väärtusega jõe elustikule eripäraste biotoopide ehk elupaikade loomisel. Neid asustab enamasti hoopis rikkalikum liigistik, kui olematu vooluga mudaseid jõesänge. Lisaks aereerivad kärestikud vett, tekitades jões/ojas parema elukeskkonna. Siinkohal tuleb küll öelda, et suurest langust ja sellega tavaliselt kaasnevast kõvast jõepõhjast üksi ei piisa. Need on alles head eeldused hinnatava elupaiga tekkeks. Kõrgemale väärtustasemele tõstavad selliste eeldustega jõelõigud ohter kruusa ja eri suuruses kivide olemasolu. Nende abil moodustub vaheldusrikas põhjareljeef ja voolumuster, milles leidub erineva voolukiirusega tsoone. Angerja ojas, kui tüüpilises inimkätega loodud (ülalpool ka lihtsalt muudetud – õgvendatud ja süvendatud) veekogus sellist vaheldusrikkust mõistagi napib. Eesmärk polnud ju luua elupaika vaid veevoolu renni.
Seda olukorda saab siiski parandada. Eestis on selliste tööde kogemusi juba enam kui 10. aasta jagu. 2011 suvel higistas peotäis vabatahtlikke Eesti Mereinstituudi teadlaste juhendamisel paar päeva ka Angerjal selle eesmäriga. Nabala-Tuhala maanteest mõnisada meetrit ülesvoolu veeretati ojja ligi 70 m pikkuselt kaldal vedelenud kivimürakaid ja kujundati neist pais- ja sälkkärestikke ning voolusuunajaid. Töö tehti hästi, ent see on vaid väike jupike kogu kahe kilomeetri pikkusest lõigust, millel on täna Pirita jõe keskjooksu jaoks suurim potentsiaal täita jõeforellide sigimisala ja lastetoa ülesannet. Ent mitte ainult. Pirital olevale Vaskjala paisule kalapääsu valmides, võib juba sel sügisel oodata Angerjasse ka meriforelli, jõesilme ja teisigi meres elavaid kuid kärestikel kudevaid liike. Kuid selleks, et oja elupaikade parendamist suuremas skaalas ette võtta, on vaja kahte asja – selgust, kas Angerja oja jääb tulevikus olemasolevasse sängi ja otsust, et ojal võiks olla väärtus ka elupaigana ja mitte üksnes veejuhtmena. Viimane tähendab, et melioraatoreil ei tohiks ojale enam asja olla.
Siinkohal on paslik märkida, et forelli sügisene kuderänne (harilikult septembrist novembrini) paneb samuti rändama kahejalgsed forellimarja himustajad. Nood peaasjalikult ööpimeduses toimetavad ahned tegelased ei põlga kudevate kalade tabamiseks ühtki, ükskõik kui brutaalset moodust – mürkidest elektri ja ahinguteni. Ei pea vist mainima, et selline tegevus pole mitte üksnes keelatud vaid ka ebaeetiline, ja külaelanikel tasuks silm selle koha pealt lahti hoida ning vajadusel kahtlasest tegevusest kohe informeerida Keskkonnainspektsiooni telefonil 1313.
Kui juba kaladele jutt läks, siis oja on vooluhulgalt küllalt väike ja, nagu mainitud, iseloomult üsna monotoonne, mistõttu neid siin eriti palju ei leidu. Sõmeru küla kandis on teaduspüükidel leitud jõeforelli, lepamaimu, trullingut, võldast, lutsu ja ahvenat. Tõsi, katsepüüke on tehtud peamiselt oja ületava silla ümbruses, mis ökoloogilistelt tingimustelt jõeforellioja tüüpi. Ahven pole sellises kohas tüüpiline liik. Ent oja alumised 3,5 km võiks sobida elupaigaks nii ahvenale, haugile, kui karplastele. Viimaste hulka kuuluvaid särgi on ümberkaudsete külade kalamehed aastaid tagasi kevaditi üsna edukalt suudme eelsest osast püüdnud. Samuti püüti varem haugi nii Angerjast kui selle alamjooksu lisaojadest. Siis aga, kolhoosiaja lõpul ca veerand sajandit tagasi süvendati maaparanduse eesmärgil oja alumisest sillast kuni suudmeni. Selliste tegevuste tavaliseks tagajärjeks oli siingi elupaikade hävitamine ja kalade kadumine ojast.
Ajalooliselt on Angerjas jõevähki esinenud ohtralt. Sõmeru kandiski mäletatakse labakinda suuruste eksemplaride püüdmist. Vahepeal on katk teinud oma töö ja viimased teated üsna nigelatest saakidest on pärit u 10 aasta tagusest ajast.
Võib-olla pole üleliigne märkida juhuks, kui oja kunagine vähirikkus taastub/taastatakse (sest vähke võib siia ka juurde asustada), et vähikatku levikut nakatunud jõgedest puhastesse saab küllalt lihtsalt vältida – selleks tuleb vähkidega kokku puutunud püügiriistad haigustekitajatest desinfitseerida ja see käib väga lihtsalt: kaks tundi päikese käes v kuumal saunalaval kuivamist ja korras. Paraku on selline lihtne teadmine inimestel, kes on katku peamised levitajad, tihti puudunud.
Tõenäoliselt pole oja nimel seost seda tähistava kalaga. Ilmselgelt pärineb nimi Angerja külalt, mida oja ülemjooksul läbib ning mida juba 13. sajandil Eesti soost üliku Haenrich fan Angerni ja tema vasallilinnuse järgi teati. Euroopa angerja enda sattumine looduslikul teel ojja pole olnud viimastel sajanditel võimalik. Vääna jões on oluliseks looduslikuks levikutakistuseks Vahiküla joastik ning nii Väänas kui Piritas on kalade ränded olnud praktiliselt võimatud arvukate paisude tõttu. Võib-olla nüüd, kus ka viimased Pirita paisud kalapääsud saavad, võib ehk mõnel järgmisel suvel juhtuda, et keegi oja ääres uitaja ootamatult ehtsa angerjaga tõtt vaatama satub…
Lõpetuseks tuleb öelda, et ühe oja tähtsus ei seisne siiski ainult joogi- ja kastmisvees või elustikus. Külaelanik oleks ehk huvitatud ka muust puhkeväärtusest sellega seoses. Paraku on Angerja suplemiseks selgelt liiga tilluke, madala ja pealegi jaheda veega. Siiski on sillast paarsada meetrit allavoolu suure kivi juures varasematel aegadel olnud aktiivse kasutusega supluskoht. Küla noored ehitanud igal aastal jää poolt lõhutud kivivalli uuesti üles ja saanud sinna enam kui meetri sügavuse paistiigikese. Selles käinud kuumal päeval end kastmas rahvast lähedalt ja kaugelt, koguni Kiilini välja.
Süstamatka võib ette võtta vaid kevadise suurveega ja ekstreemsuse ihaleja, kes ei pea paljuks aeg-ajalt kitsukese oja kohal kaarduvate puude alt läbi sulpsata või paadiga mööda kaldaid ronida. Kalastamisvõimalused on samuti ahtad. Kogenenumad ridvaga võsas turnijad on siit üle mõõdu küündivaid jõeforelle vahel saanud, ent seda Sõmerust ülesvoolu. Särje-haugi püüdmisele on alamjooksul ajapikku, mil oja loodusilmelisus taas suureneb ehk rohkem lootust.
Kõige enam pakub oja rõõmu vast selle ääres niisama jalutajale, loodusvaatlejale ja mõtisklejale, kes kaldal istudes naudib õhuputukaid püüdvate forellihakatiste sulpsatusi ning laseb veevulinal end rahulikumale lainele kanda.
Kirjandusallikatest, külaelanikelt ja vaatlustega kogutud info põhjal koostanud Tauno Jürgenstein Karlamäelt.