Kus asub Sõmeru küla? Kiili vallas? Mis küla see niisugune on? Meil on naabritega võrreldes väike ja oluliselt väiksema rahvaarvuga vald, aga sageli me ei tea ega tunne oma valla inimesi, külasid, asumeid. Kiilist Tuhala poole tundub inimeste inimeste teadvuses olevat “must auk, kus kedagi ei ela”. Elada võib avatud või suletud silmadega, aga… esimesel juhul on elu kindlasti värvilisem. Kirjapanduga püüan värve meie elus näidata ja jagada. Loodan, et teised külad järgivad meie eeskuju ning tutvustavad ka ennast.
Sõmeru asub Kiili, Kose ja Saku valla piiril, piirnedes Nabala – Tuhala looduskaitsealaga. Sõmeru on hajaküla – riigimaanteel 11115 on küla pikkuseks 4,5 km. Küla algust ja lõppu sellel riigimaanteel tähistab külaelanike poolt talgute raames püstitatud küla silt (vt. foto). Seal, kus lõpeb asfalt… Sõmerlaste autod on selgesti äratuntavalt kaetud kas pori või tolmuga, piki kruusateed koju sõites muidu ei saagi. Aga tööd käivad ja sõmerlaste lootus musta kattega tee saamisele lähiajal on täitumas. Bussiga sõitmist Sõmerusse inimesed veel mäletavad, külast endast tekkinud initsiatiiv bussiliikluse taastamiseks on ka selle unistuse toonud realistlikumaks, esialgne õrn lubadus on bussiliikluse taastekkeks sügisel 2016. Juhul, kui tee saab musta katte alla.
Mis meil on? Sõmerlased on rikkad. Sõmerus on vaikus vaikne ja pimedus pime. Tuled naabri akendes on näha, need on soojad ja sõbralikud. Loodus on meie ümber, all ja kohal. Seenemets on mõnesaja sammu kaugusel, sõmerlase jaoks elementaarne metsamineku võimalus tööpäeva/-nädala järgselt kõlab enamusele asumielanikest utoopiana. Loodus elab – sookured pasundavad , pesakastid on asustatud väikelindudega, rähn toksib maja niiskustõkkeplaati veerand tunniga ahastusttekitava avause ja kitsed söövad järjekindlalt ära hekiistikud. Ja see kõik kompenseerib selle, et tööle ja tagasi kulgedes kulub ligikaudu poolteist tundi päevast. Ongi hea aeg maha võtta ja ümber lülituda.
Talud ja inimesed. Tänane Sõmeru ühendab endas ka endise Siberiküla talud ja inimesed. 1936 aasta kaardilt leian märgituna Raudsepa, Kuusiku, Sagri, Väljataguse, Kase, Toominga, Suupilli, Matsu, Haljamardi, Tuisu, Lepiku ja Sobliku talud. Kõiki talusid ei ole sellele kaardile kantud, kuid loetletuist on kadunud Sagri, Suupilli ja Kuusiku, teistes on elu ja soojus sees. Sõmerus ja Siberis on elanud värvikaid ja väärikaid, pisikesed killud ajaloos kaduvast toon siinkohal ära.
Teeäärsetest taludest jääb mu südame külge lagunenud ja tühjana seisev Anni talu. Varasematest aegadest rääkides – Anni oli pikka aega küla keskpunkt. Annile käis post, samas oli bussipeatus, talus hoiti kolhoosi hobuseid. Anni talu peremees Julius oli kange ja pisut kardetud mees, sõitis hobustega ja uhke saaniga, vibutas piitsa kui vaja. Korda nõudis ka, loomad olid hoitud ja puhtad. Anni ja Väljataguse talud võistlesid tookord omavahel rikkuse osas.
Väljataguse oli samuti suur uhke talukompleks, kus peretütred laulsid nagu ööbikud, mängiti mandoliini.Väljataguse Julius maalis, säilinud on tema maalitud pilt – omad kased ja oja peal.
Sarapikus elas Caroline Schmidt – kutsuti ka Lilliks, parunessiks. Käis eriliselt riides ja kehahoiak oli teistsugune – pikk sihvakas, erilise tanuga, põllega saksapärane riietus. Kust ja miks ta Sarapikule tuli? Üksik naine, kes keetis liha teistmoodi, kui teised külaelanikud. Tema hoole all seisi pikka aega kaunis (jutud räägivad, et tsaariperest pärit) tõld, mida naabrilapsed said vahel vaadata – peale ronida ei lubatud. Kord tulnud üks mees ja istunud kolm päeva tõlla kõrval, olnud endine kutsar… Kuhu tõld sai ja mis lugu sellega seondub? Sarapiku renoveerimistööde käigus tuli välja tsaari poolt antud aukirjajäänus, kus talu kiidetakse hea põllumajandustöö eest.
Kogukond on olnud religioosne, kombeks oli taludes palvetunde pidada, seda mäletavad ja mainivad inimesed Jaanisoo (end. Niiliski) ja Kruusiaugu taluga seoses.
Möldril oli veski, kus jahvatati vilja. Toomingal elas küla rätsep ja kellassepp, kes tegi külaelanikele riided selga ja ajanäitajad korda. Tuisul oli küla ainuke telefon. Külapidusid peeti kord siin, kord seal, suuremaid pidusid Nabala mõisas
Tänapäev. Inimesed vahetuvad, kerkivad uued kodud ja mõned vanad hääbuvad. Oleme otsustanud, et inimesed, kes meie külas omale kodu või suve-kodu rajavad, saavad kohe ka omadeks. Peaasi on austada oma naabreid ja pidada lugu oma külast. Küla koguneb igal aastal volbripidustuseks aprilli viimasel päeval, osalised on kostümeeritud, toimuvad võistlused ja põletatakse lõket. Teist korda koguneb küla enne jõule, et ühiselt jõulupärgasid punuda. Kes tahab, see tuleb. Ja alati on mõnus.
Talgute korras sai küla mõlemasse otsa paigaldatud külasilt, mis saabujaid tervitab, kandes endas stiliseeritud kujutist küla märgist. (vt. lisa). LIsaks märgile on külal oma särk.
2015 aastal korraldasime esimest korda külapäeva Külast Külla ürituse raames. Tänavu toimub Sõmeru külapäev 30.07 kell 12.00 – 18.00, ikka endiselt Sarapiku talu heinamaal. Pühendame selle külapäeva merekultuuri aastale, pakkudes külalistele kõikvõimalikku mereteemalist tegemist ning merelisi roogasid. Ikka toimub ka kirbukas. Kõik on oodatud, kes kaasa mängida soovivad.
Sõmeru küla ühendav MTÜ Sõmerlased korraldab ka Nabala pärimuslugude kogumiku väljaandmist,millest olen ka varem kirjutanud. Raamat ilmub 2017.aasta algul, kaugeltki kogu vajaminev summa selleks ei ole veel koos. Raamatu ilmumist saab toetada annetusega MTÜ Sõmerlased arvele SEB pangas EE061010220249309222. Annetuse selgituses märkige ära ka oma postiaadress, et raamat õige toetajani jõuaks.
Ja lõpuks – Sõmeru küla kogunes oma uuema ajaloo esimeseks ühiseks koosolekuks 8. septembril 2013. Seda võib lugeda ühise tegevuse taasärkamise alguseks Sõmeru külas. Sel kuupäeval võib küla taludes lipu heisata ning tähistada Sõmeru küla päeva. Igaüks võib kutsuda oma naabri külla ja talle heade naabrite puhul õnne soovida. Et ühendaks ja püsiks hoolivus, sõprus, ühine mõte ja meel.
Katrin Martinson, Sõmeru külavanem
