Möllu allika matkarada

1,4 km, ~1 tund, ~30 km kaugusel Tallinnast.

Matkamine pole pelgalt ühest punktist teise sõitmine ja läbitud kilomeetrite kogumine. Seisata, matkaja, sest igal kohal on rääkida oma lugu!
Matkarada kulgeb Nabala karstialal, Nabala-Tuhala looduskaitseala sihtkaitsevööndis.


Vaata Nabala-Paekna matkarada suuremas aknas.

Asukoht

• Sõida Kiilist mööda Kurna-Tuhala maanteed 9 km Tuhala poole, või tule bussiga 116A Sõmeru küla lõpp-peatusse ja liigu 500 meetrit edasi Tuhala poole
• Pööra paremale esimesel võimalusel pärast “Lutsa maa-aluse jõe” silti. Seal näed ka Möllu allikale suunavat viita.
• Sõida 900 m kuni esimese parempoolse teeni ja pööra paremale.
• Sõida veel umbes 1,5 km, kuni näed teeristi ja allikale suunavat infotahvlit selle ääres vasakut kätt.

Matkaraja punktid:

    1. Kogunemiskoht.

      Tere tulemast Nabala-Tuhala loodus­kaitsealale külastamaks Möllu allikat ja seda ümbritsevat puutumatut ­loodust. See kaitseala loodi 2014. aastal ees­märgiga kaitsta allikaid, allikalisi alasid ja karstivorme ning unikaalse Tuhala nõiakaevuga karstiala veerežiimi, ­samuti soo- ja metsaökosüsteeme, elustiku mitme­kesisust ning mitmeid ohustatud ja kaitsealuseid liike. Kaitseala pindala on 4628,7 ha.

      Karst on nähtuste kompleks, mis tuleneb pinna- või põhjavee kivimit lahustavast toimest, suhteliselt kergesti alluvad säärasele lahustumisele ehk karstumisele paelasundid. Karstimaastikes on pinna­vormidena leitavad karrid, koopad ja karstilehtrid ehk kurisud, karstinõod, maa-alused veelahkmed ja jõed, samuti allikad. Seal, kus karstiallikate vesi pinnareljeefi iseärasuste tõttu ei saa vabalt ära voolata, võib kujuneda allikasoo.

      Karst jaotatakse avatud karstiks (vahemere-tüüp, puuduvad taimed ja muld) ning suletud karstiks (vene tüüp, karsti­vormid on kaetud kvaternaarsete sademetega). Nabala piirkonnas on levinud suletud karst. Seepärast pole siin näha avakarsti maastikule iseloomulikke pisilohke aluspõhjal (karre) ega avalõhesid.

      Karsti arengutingimuste tõttu on selle territoriaalne levik ebaühtlane. Põhja-Eestis on on kolm ala, kus karstinähtusi leidub palju rohkem kui mujal, need on karsti­uurija Ülo Heinsalu poolt nimetatud Kohtla-Järve, Pandivere ja Kohila karsti­valdkonnaks. Kohila karstivaldkonna piirides eraldas geoloog Hella Kink omakorda 8080 ha hõlmava Nabala karstiala, mis on kaitstava objektina kantud Eesti ürglooduse raamatusse. Nabala-Tuhala LKA ühtib suures osas Nabala karstiala kesk- ja loodeosaga ning hõlmab ka ­varasema Tuhala maastikukaitseala.

      Palun pargi oma sõidu­vahend tee äärde, jättes ruumi teel liiklejatele. ­Rajal koged puutumatu looduse ilu, hoiame seda koos.

    2. Metsaraja algus.

      Tere, oled jõudnud Nabala aladele, et külastada imelist Möllu allikat. Mida me teame Nabalast?

      Nabala teeb eriliseks loodus ja tugeva kokkukuulumistundega kohalik elanikkond. Tähenduslik on siinne vetevõrk, mis hargneb nii maa peal kui maa all. Ka koha nimi lähtub maa-alustest vee­soontest. Ajaloolase Paul Johanseni ­arvates on vana Nabala küla saanud nime sõnast naba, mis esineb Eesti kohanimedes järve ja jõe vahelise ühendus­kanali nimedes.

      Nabala ise on üleni üks väga tähtis koht. Kogu Nabala on püha ala, täis pühasid allikaid ja veesooni. Vesi on ju informatsiooni kandja. Ja vesi on ju Nabalas põhiline, kurisud on ju maa all, jooksevad kõik maa alust pidi, väga tugeva maa-ema energiaga. Ei saa niimoodi välja võtta ühte konkreetset püha kohta, vaid ütleme niimoodi, et see on üldse püha maa-ala. Mõtle, kui palju siin on soid ja kui palju siin on rabasi ja neid vee keskusi, uskumatult palju! (Mai-Agate Väljataga)

      Tänapäeval on Nabala kuulsust kogunud hoopis muudel asjaoludel. Linnalähedase piirkonnana on kaevandajate huviorbiiti sattunud siinse karstunud pinnase lubjakivilademed, kohalikud inimesed on ärevil tuleviku ja elukeskkonna säilimise pärast. Nõukogude­aegsed loodusmaastiku muutused on niigi silmatorkavad. Aastal 1967 muudeti piirkonna veerežiimi oluliselt Angerja oja juhtimisega Pirita jõkke, mistõttu suurveeajad kadusid päevapealt. Tänaseni on rahval hästi meeles lood suurte vete ajast, mida siin enam endisel moel kogeda ei saa.

      Nabala asustuse algus ulatub tuhandete aastate taha. Siin paikneb ka hulk Põhja-Eestile iseloomulikke arheoloogilisi muistiseid. Nabala rahvast on peetud väga usklikuks, samas on siin säilinud väga vanu tõekspidamisi, uskumusi ja kombeid, samuti nagu puhast loodust haruldaste liikidega. Vanad uskumused on põimitud vennastekoguduse vaimuga, mis jõudis siia koos hernhuutliku liikumisega juba 18. sajandil.

      Nabala piirkond on ühtne nii maastikuliselt kui ka asustuslooliselt. Siin ei leidu ühtainsat väljapaistvat turismimagnetit, pigem on siin igal külal omad pärimuspaigad. Nagu mujalgi, teatakse paremini kohti, mis asuvad käidavate teede ääres. Pealegi on nüüd Paekna-Nabala rahval oma matkarada 15 objektiga, mille juurde on püstitatud infotahvlid, mis ei lase nende paikadega seostuval pärimusel nii kergelt unustusehõlma vajuda. Eestis pole vist teist kohta, kus rändaja mööduks järgemööda mõisast, Põrgust, allikajärvest, palvemajast, Kabelimäest ja Sõdinalohust. Siin on läbi aegade elanud muukasid, pühakuid ja (vana)paganaid, siit on üle rullunud suured lahingud ja voolanud suured veed.

      Loe lisaks:  Mari – Ann Remmel „Vennaste ja vete vald“. Nabala kohajutud.  Tartu – Nabala 2017

    3. Möllu allikas.

      Tere, oled saabunud Möll(u) allikale. See on eriline paik – ole tasa, kuula , vaata, puhka jalga.

      Karstijõgede ning Tuhala Nõiakaevuga on seostatud Sõmeru küla ja kunagise mõisavalla piiril (Tuhala rajal), praeguse Harju- ja Raplamaa piiril, kaugel sooheinamaade taga paiknevat Möll- e Mölle e Mölluallikat. Salapärane soiste kallastega veesilm on olnud ohvrikoht ning andnud põhjust ka mitmesuguste varandusejuttude vestmiseks. Muistendeid on selle allika kohta kirja pandud juba 19. sajandi lõpul, sama jutusisu on väikeste variatsioonidega jõudnud kohaliku päritoluga inimeste vahendusel tänase päevani. Allikat on teadnud ja sealt tervisevett toonud ka Pahkla poolt inimesed. Säilinud on teateid raha ohverdamisest allikasse.

      Allikast lähtuvat looklevat ja puhtaveelist oja on kutsutud Möll-allika ojaks, külavahel aga Matsu ojaks, selles olnud vanasti rikkalikult vähke. Allikas ega oja ei kuivanud varem ka põua ajal, nüüd tulevat seda siiski vahel ette. Allikas ise on rootsiaegsetel kaartidel selgelt märgitud, nimekujust võiks välja lugeda „Mölle­allikas” (arvatavasti kartograafi eksimuse tõttu ühe variandina ka Metteallikas).  Möll-allikast tulevat oja mööda oli võimalik uiskudega liuelda kuni Nabala mõisani, st. käia nõnda kooliski. Vetevõrk on väga tundlik, seda taipas vanarahvas ning kohtles allikaid austusega. Ka praegu seisavad ärksamad kogukonna­liikmed selle eest, et hoida niigi langenud tasemega põhjavett kaevandustegevuse eest, mis võib kaasa tuua korvamatut kahju.

      Kuidas kullakatelt kätte saada?
      Möll allikas asetseb Sõmeru külas, Matsu talu karjamaal. Sääl allika põhjas asetseb kullakatel. Selge ilmaga olevat see selgesti nähtav, kuidas kuld päikese käes sädeleb. Ja kes seda kulda tahab säält välja tuua, sellel peab olema seitse paari musti härgi ja seitse musta köit. Köiteks peavad olema seitse villast kangast. Ja iga kiriku sandile peab andma 5 kopikad.

      Kord läinud keegi mees seda katelt säält välja tooma. Kui katel juba hakanud kerkima, ütelnud mees, ei mina küll selle raha pärast santidele viit kopikad anna. Samal hetkel katkenud köied ja katel vajunud tagasi. Kes ei usu et see sääl on, see mingu ja vaadaku oma silmaga.

      ERA II 224, 301/2 (4) < Jüri khk, Kurevere k, Möldre t – Elvi Loop, snd 1925 (1939)

      Mölle allikas

      Vanal hallil ajal, kui Eesti talupojad ränka tööd tegid, et peret toita ja maad harida, juhtus vahest imelisi ilmutusi. Et oma väikest maalappi künda, tuli vagu vao haaval hobuse järel käia. Õhtuks oli nii hobune kui ka mees puruväsinud ja uni eriti magus ja kosutav.

      Ühes viletsas tarekeses elas talumees perega. Nad elasid vaeselt ja mure tuleviku pärast pures südant. Ühel täiskuu ööl, vaatamata väsimusele, ärkas talumees imeliku unenäo peale üles. Ta tõusis voodis istuli ja kõik oli täpselt meeles mis unenäos nähtud. Teda õpetati: mine järgmisel täiskuu ööl, vaatamata väsimusele, Mölle allikale. Võta kaasa hobune, köis ja labidas aga mine üksinda. Hakka kaevama allikast väljuva oja suudmest. Kui labidas kolksatab, oled jõudnud rahapajani, siis seo see köiega rahapaja külge. Tõmmake pada välja. Pool rahapaja kuldmüntidest jaga külas teiste vaestega, pool on sinu. Teistele ei tohi sellest enne rääkida.

      Loe lisaks:  Mari – Ann Remmel „Vennaste ja vete vald“. Nabala kohajutud.  Tartu – Nabala 2017