Kogu allolev kirjeldus on mõeldud nendele inimestele, kes armastavad Eestimaad, loodust ning on elus lugenud vähemalt mõnda lasteraamatut.
Kui 29. juuli päikeselisel hommikul inimesed Angerja oja sillale kogunema hakkasid, põimis Pipi juba patse. Pipi hobune (alias koer Basta) kalpsas kogunemispaigas sõbralikult ühe inimese juurest teise juurde, oodates liikumahakkamist. Kogunenud seltskond oli just sobiva suurusega, kõikvõimalikes vanustes, mõistlikud matkariided seljas ja tuju hea. Kostis mitmesuguse aktsendiga eesti keelt – meiega liitusid külalised Ukrainast, Moskvast ja hiljem ka tütarlaps Kanadast.
Matkajate rivi liikus piki Angerja oja jahimeeste poolt paigaldatud soolapuuni, kus ootamatult leidsime Soolapuhuja. No küll ikka jutustas ja puhus, aga õpetas ka kasulikke teadmisi puutüvede äratundmise kohta. Soolapuhuja kutsusime edasi minnes endaga kaasa, kurb on metsas üksinda konutada, Sõmerus ruumi on. Järgmises peatuspunktis leidsime metsast kolm jäätiseputkalaadset hütti. Selgub, et meie metsas on linde/loomi jälginud loodusfotograafid ning just ühest sellest hütist on Mats Kangur teinud Looduse Aasta foto 2010 võistluse võitnud jäädvustuse „Musträstas on hommikul esimene“. Kel soov ja võimalus, otsige foto selle info aluse üles ja vaadake järele.
Matkaseltskond jätkas metsmaasikatega maiustades teekonda. Pipi matkale kohaselt (analoogia limonaadipuuga) leidsime üllatusena matkarajalt ka kellegi poolt lahkesti meie teele paigaldatud jooginõu värske veega. Janu sai kustutatud ning värske energia viis meid edasi läbi romantilise võsa ja imeilusa kuusiku otse Viira küünini. Selle müstilise küüni ees ootasid meid Kunksmoor ja tema armas kapten Trumm, angervaksatee auras kannus ning Kunksmoor jagas oma tarkusi ravimtaimedest. Puhkasime jalga, mõtlesime elu võimalikkuse üle Viira küüni tingimustes ning seejärel rändasime edasi. Ka Kunksmoor ja kapten Trumm tulid meiega kaasa, Sõmerus ju ruumi on.
Läbi kõrge heina kahlates avastasime end väikese turbaoja kaldalt, millest tuli üle hüpata. Ühe külalise lumivalge spordijalats kadus turbasse nagu vits vette, oma osa andis sellele sündmusele ka Pipi hobune, kes täpselt samasse kohta maandudes jalatsi veelgi sügavamale vajutas. Õnneks ei ole härrasmehelikkus kadunud, läbi efektiivse päästeoperatsiooni sai objekt tuvastatud ja omanikule tagastatud. Edaspidi sobis tütarlaps Pipi kaaslaseks veelgi paremini, sest ühte värvi jalatsid ongi igavad.
Angerja ojani tagasi jõudes leidsime väikeselt toredalt sillalt jahimehe. Jahimees jutustas meile kobrastest, näitas nahku ja kolpasid, kohe silla kõrval olid ka kopratammijäänused ning pisut eemal koprapliiatsid ehk kobraste poolt hävitatud puud. Ja siis… korraga nägime üht suurt kobrast puud järamas – mine võta kinni, oli see nüüd unes või ilmsi. Meist ei lasknud loom igatahes ennast häirida.
Sobivasti väsinud reisiseltskond maabus Vähja tallu, kus juba ootas ees kohvik hõrgutistega. Kes soovis, sai keha kinnitada. Urmas Nemvalts joonistas vahvaid loomapilte ning kujunes mõnus äraolemine. Kirsiks koogil oli Jako Amori trummikontsert, mida kõik täiel rinnal nautisid. Aitäh tulijatele ja olijatele. Aitäh tegijatele – Kristel, Jako ja Heigo Amor, Anett, Grete (+ Oskar) ja Elen Leosk, Juuli ja Urmas Nemvalts, Ervin ja Kristiina Bernhard, Kristi Säkk, Iirika Thompson, Kaupo Kaupmees. Ilma tegusa ja ideederikka meeskonnata selliseid üritusi ei sünni.
Kõrgustest jäädvustas ürituse Endel Grensmann, maapealt Veiko Ilus ja Anu Martinson, suur tänu ka selle eest.
Tervitustega Sõmeru külavanem Katrin Martinson
August 2017
