Nabala piirkonna rahvapärimust ei ole siiani süstemaatiliselt kogutud ega kirjastatud.
Kirjandusteadlane Mari-Ann Remmel on andnud nõusoleku koostada rohkete fotodega illustreeritud raamat “Nabala. Kohajutud ja legendid”. Raamatu ilmumine saab teoks 2017. aasta alguses. Kogumiku ilmumist toetab Kultuurkapital.
Nabala tänab roheluse ja rahuga. Raamat tänab käeshoitava sisu ja iluga.
Mida me teame Nabalast?
Nabala teeb eriliseks loodus ja tugeva kokkukuuluvustundega kohalik kogukond. Eriti tähenduslik on siinne vetevõrk, mis kulgeb nii maa all kui peal. Seda on küll maaparandusega tugevalt muudetud ja rikutud, ent siiski on veel praegugi maastikul näha jõesänge, allikaid, sildu, kurisuid jm karstinähtusi, millega seostuvad iseloomulikud legendid ja kohanimed. Ka kohanimi Nabala, mis tuleneb sõnast „naba“, lähtub tõenäoliselt nendest samadest veesoontest, mis ühendavad „nabanööridena“ suuremaid veekogusid.
Nabalas ei tohtivat kellestki halba rääkida – siin olevat kõik omavahel sugulased. Küllap see nõnda ka on, sest kuidas muidu saakski põliste juurtega kogukond läbi sajandite püsida ja kasvada. Nabala oli omaette ja eraldatud, soodega ümbritsetud metsatagune kant, kunagine mõisavald. Siinne külade arv on küll aja jooksul muutunud, kuid terve rida praeguseidki külasid eksisteeris juba muinasajal ning neid on mainitud Taani hindamisraamatus (Nabala, Sõgula, Sõmeru, Paekna jt). Külategevus jätkub ka tänapäeval, MTÜ Sõmerlased esindab Sõmeru küla Kiili vallas.
Ajaloost ja tänasest päevast
Tänapäeval on Nabala kuulsaks saanud hoopis muudel asjaoludel. Pealinna lähedase piirkonnana on kaevandajate huviorbiiti sattunud siinse karstunud pinnase lubjakivilademed, kohalikud inimesed on ärevil tuleviku ja elukeskkonna säilimise pärast. Maaparandusest tingitud loodusmaastiku muutused on niigi silmatorkavad – Angerja ojja suunatud vete tõttu on jäänud täielikult kuivaks paljud kurisud ning Nabala jõgi, kust kunagi said kohalikud elanikud isegi joogivett. Kohanemine jõe ümberpööramisega ei ole vanemal põlvkonnal veel tänaseni lõpule jõudnud. Tänaseni on rahval hästi meeles lood sellest, kuidas suurvee ajal talust tallu parvedega sõideti, ning kuidas omal ajal härjapaar veeneelukuristikku kadus ning hoopis teises allikas välja ilmus.
Nabala asustuse algus ulatub tuhandete aastate taha. Siin paikneb ka hulk muistiseid, mille hulgas on lohukive, kalmeid, kabelikohti ja sõjaaegseid pelgupaiku, neist osa kuulub ka riikliku muinsuskaitse alla. Vanad uskumused on põimitud vennastekoguduse vaimuga, mis jõudis siia koos hernhuutliku liikumisega juba 18. sajandil. Nabala rahvast on peetud väga usklikuks, samas on siin säilinud väga vanu tõekspidamisi, uskumusi ja kombeid, samuti nagu puhast loodust haruldaste liikidega.
Kogumiku „Nabala. Kohajutud ja legendid“ ilmumine võimaldab piirkonna pärimust raamatuks vormida ja lugejateni tuua, et lood, muistendid ja mälestused saaksid jagatud ega jääks vaid arhiiviriiulitele või kaduvasse inimmälusse.
Raamatu autor, kirjandusteadlane Mari-Ann Remmel endast:
Alates 1998. aastast olen osalenud mitmetes kohapärimusega seotud projektides ning kirjutanud ise projekte (vt ETIS), olles ERA kohapärimuse töörühma juht.
Alates 1990-ndast aastast olen regulaarselt käinud välitöödel pärimust kogumas, paiku ja inimesi pildistamas mitmel pool Eestis, sh kodukihelkonnas Jüris (sh Nabalas), Järvamaal, Tartumaal Otepää kihelkonnas, Muhumaal ja Setomaal, Matsalu ja Vilsandi rahvuspargis, Pihkva oblastis, samuti Siberis jm. Alates 1999. aastast on välitööd keskendunud kohapärimuse talletamisele.
Autorit toetavad korraldusliku poole eest hea seistes Liivi Tamm Vaidasoolt, Margit Miller Tuhalast ja Katrin Martinson Sõmerust. Palume Teie toetust, et raamat saaks sündida.
Kõikidele toetajatele soovime saata ilmunud raamatu kingituseks ning loomulikult märgime toetajate nimed ka raamatus ära. Raamatu ilmumist saab toetada annetusega MTÜ Sõmerlased arvele SEB pangas EE061010220249309222. Annetuse selgituses märkige ära ka oma postiaadress, et raamat õige toetajani jõuaks.
